By Viimsi valimiskampaanias on kujunenud välja omapärane muster: ennast kommunikatsioonieksperdiks nimetav Ivo Rull kulutab märkimisväärse osa oma päevast sellele, et parkida enda nimega ülekleebitud auto täpselt meie Uue põlvkonna Viimsi bänneri ette. Samal ajal avaldab ta oma blogis üle päeva uudist, kuidas Eesti 200 reiting Viimsis on null ja me ei saa volikogus mitte ühtegi kohta.
Teod räägivad valjemalt kui sõnad
Kommunikatsiooniekspert peaks teadma: kõige valjemini räägib mitte see, mida sa ütled, vaid see, mida sa teed. Kui ta usuks ise oma sõnadesse, poleks vaja meile igapäevast tähelepanu kulutada. Miks mitte keskenduda selle asemel oma kampaaniale, oma sõnumile, oma visioonile Viimsist?
Vastus on tegelikult lihtne: Ivo Rulli auto, mis on pargitud süstemaatiliselt konkurendi bänneri ette, ei räägi enesekindlusest – see räägib hirmust. See räägib sellest, et tajutakse reaalset konkurentsi, olenemata avalikust retoorikast. Tugev kandidaat räägib sellest, mida tema Viimsile pakub. Nõrk kandidaat keskendub konkurentide ründamisele. Valijad märkavad vahet.
Kogukondade Viimsi kasutamata potentsiaal
Kogukondade Viimsi valimisliitu koondunud inimesed on kahtlemata oma ala eksperdid. Nende teadmised ja kogemus võiksid olla Viimsi arengule hindamatu väärtusega. On kahju näha, kuidas eksperdid ja kogukonna liikmed ei saa olla kuuldud ega kuulatud, sest nende eestkõneleja on inimene, kes on suutnud vastanduda absoluutselt kõigiga.
Ivo Rull on olnud Viimsi volikogu häälekas liige juba kaheksa aastat. Ja sõltumata sellest, mitme mandaadiga tema valimisliit on volikogus esindatud, ei ole teda koalitsioonikõnelusteks laua taha kutsutud. Mitte kordagi.
See ei ole juhus. See on muster, mis räägib selget keelt.
Viha ja vastandumisega sildu ei ehitata
Kaheksa aastat ja mitte ühtegi käegakatsutavat tulemust – see räägib selgelt, kuidas Ivo Rulli koostöövõimet hinnatakse. Ja see pole konkurendi halvustamine, vaid kurb tõdemus olukorrast, kus head inimesed ja ideed kaotavad mõju ühe konkreetse inimese käitumise tõttu. Kommunikatsioon pole ainult oskus rääkida – see on oskus kuulata, suhelda, leida ühisosa ja ehitada sildu.
Kui konkurent kulutab rohkem aega vastase bänneri ette parkimisele kui enda kampaania tegemisele, siis see pole enesekindluse märk – see on hirmu märk. Kui blogis kordub üle päeva sama sõnum vastase nõrkusest, siis see pole analüüs – see on mantra iseendale.
Meie usume, et Viimsi valijad näevad selle läbi. Lõputu vihkamise, solvamise ja vastandumisega ühtehoidvat ja tugevat uue põlvkonna Viimsit ei ehita.
Viimsi väärib paremat!